Sattusin kogemata oma blogi peale ning panin tähele, et pole siia ammu kirjutanud. Võib olla sellepärast, et mulle meeldib pigem rääkida, arutleda häälega, kui kirjutada. Samas avastasin hiljuti, et enda ja miks mitte ka teiste mõtete kirja panemine on ka päris tore.
Arutleda mulle meeldib. Nii teistega kui ka üksi (olen ju enda kõige parem sõber). Peamiselt liiguvad mõtted inimese kui sellise ja tema olemuse ning suhete ümber. Muidugi pole teooria ilma praktikata midagi ehk mõelda tuleb ka reaalse elu peale, selle peale mis toimub hetkel elus.
Praegune hetk elus. See on midagi, mis jääb tihti tähelepanuta. Tähtsam tundub minevik ja tulevik. Minevikust tuleks õppida, kuid selles elada ei maksa. Samuti on väga põnev planeerida ja unistada tulevikust, kuid nii võib olevik jääda märkamatuks ja elamata.
Teooria on tore, aga praktika kohati isegi olulisem (ma vist juba mainisin seda). Mina ise elan pigem just kas minevikus või tulevikus. Viimasel ajal olen püüdnud hakata rohkem nautima praegust elu, kuid mitukümmend aastat ühtemoodi elamist on keeruline muuta.
Kas keegi aga on öelnud, et muutumine peab kerge olema?
Kas keegi aga on öelnud, et muutumine peab kerge olema?
Alustan oma muutumisteed vaikselt, rahulikult. Üheks muutuseks võiks olla rääkimise asemel kirjutada. Mõtted jäävad samaks, kuid neid saab veel rohkem analüüsida, sest kirjutatut saab muuta ja teisiti väljendada või hoopiski väljendamata jätta.
No comments:
Post a Comment